“Võlupärg” – Skandinaavia muinasjutt

Elasid kord ühes imeilusas metsas mees, tema naine ja nende kaks tütart. Mõlemad tütred olid sündinud oma vanemate esimestest armastustest. Mehe tütar oli hea südamega ja kaunis, naise tütar oli kisulik ja kole. Ema silmis oli aga tema tütar maailma kõige ilusam ja parem.

Ühel päeval päeval palus mees oma tütrel temaga tulla metsa, puid raiuma. Ilm oli tormine, vihma kallas kui oavarrest ning tuul möllas igast ilmakaarest. Olgugi, et mees ja tema tütar tegid päev läbi tööd, olid nad koju jõudes külmunud ning läbimärjad. Veelgi enam muserdas meest asjaolu, et oli oma kirve metsa unustanud. Ta teadis, et kui kirves terve öö muda sees metsas on, läheb see rooste ning on edaspidi sootuks kasutu. Nõnda, palus ta oma naiselt: “Minu tütar on päev läbi tööd rassinud teha, ta on läbimärg ja tal on külm, kas sinu tütar võiks minna ja mu kirve metsast koju tuua?”

Naine aga vastas: “Sinu tütar on juba läbimärg. Miks ta ei võiks siis uuesti metsa minna? Pealegi, ta on suurepäraselt tugev tüdruk, see väike vihmake ei tee talle midagi. Minu tütar saaks läbimärjaks ja jääks kindlasti haigeks.”

Mees teadis, et naisega pole mõtet vaielda ning palus oma tütrelt, et too läheks käiks metsas ära. Jalutuskäik tagasi metsa võttis aega. Väljas oli pime, tüdruku kingad jäid alalõpmata pori sisse kinni. Hoolimata sellest, ei mõelnud ta hetkekski tagasipöördumise peale. Puude oksad olid lõhkunud ta kleidi ja kõrred metsarajal kriipinud katki ta jalad. Aga ta oli kohal! Tüdruk leidis kirve kohast, kuhu isa oli selle unustanud. Tema üllatuseks istusid kirve varrel kolm imeväikest tuvi, kes nägid väga kurvad välja.

“Te väikesed pisikesed,” ohkas neiu neile pai tehes. “Miks te seal istute ja vihma trotsite? Lennake parem oma pessa, seal on soe! Aga kõigepealt, sööge leiba, mille oma söögi kõrvalt tasku pistsin. See on mu isa kirves, mille peal te istute. Ma pean sellega ruttu koju kiirustama, muidu saab mu kasuema väga kurjaks,” ohkas tüdruk ning murdis tuvidele leiba. Tuvid lendasid kohe rõõmsalt palukesi nokkima.

Tüdruk jättis tuvidega hüvasti ning tõttas kirves käes kodu poole. Tuvid sõid leivapalud ära ning olid taas võimelised puu otsa oma pesasse lendama.

“On see vast üks hea südamega tüdruk,” sõnas üks lindudest. “Ma olin enne tema tulekut nii nõrk, et ei jaksanud oma tiibasidki sirutada. Ma sooviksin midagi imelist teha, et oma tänu talle näidata!”

“Kingime talle võlupärja, mis seni kuni ta seda kannab, iial ei närtsiks!” sõnas teine tuvi vastu.

“Ja lisame lillede vahele imepisikesi laululinde,” lisas kolmas lind.

“Kui hea mõte!” nõustus esimene tuvi.

Niipea, kui tüdruk koju naases, oli tal peas roosinuppudest pärg ning väikesed linnud laulsid heleda häälega nende vahel. Isa, kes istus parasjagu end soojendades lõkke ääres arvas, et olenemata poristest ja katkistest riietest, pole ta oma tütart kunagi nii kaunina näinud. Kasuema ja võõrasõde läksid aga kadedusest roheliseks.

“Täiesti absurdne on sellisel ööl kanda nii kaunist asja!” teatas võõrasema ning tõmbas pärja tüdruku peast ära. Loomulikult närbusid kohe ka kõik lilled ning linnudki lendasid aknast välja. “Näed nüüd, kui kole see pärg on. Võta oma söök ning mine mgama, kell on palju,” oli kasuema kuri.

Olgugi, et ta teeskles, et pärg talle ei meeldinud, ihkas ta salamisi sellist ka oma tütrele. Järgmisel õhtul tuli isa oma tütrega taas metsast ning jällegi oli kirves sinna ununenud. Kasuemal oli seekord selle üle ainult hea meel ning koheselt pakkus ta, et tema tütar läheks seekord kirve järgi. Naise tütar asuski suure nurinaga teele. Soov pärga saada oli niivõrd suur, kuid ega ta ei tahtnud sugugi vaeva selle saamiseks näha. Kohale jõudnud, istusid kirvel jälle kolm tuvi, norgus peade ja räsitud sulgedega.

“Kõtt, te räpased elukad,” karjus tüdruk lindudele, “muidu viskan teid veel kividega.”

Linnud võtsid oma viimased jõuvarud, sirutasid ehmunult tiivad ja lendasid üles, puu otsa.

Väikseim tuvi küsis teistelt: “Mida me peaksime tegema, et talle kätte maksta? Meid pole kunagi veel niiviisi koheldud.”

“Mitte ealeski. Me peame leidma viisi, kuidas talle ta enda tegude peegeldusena kätte maksta,” sõnas suurim tuvi.

“Ma tean! Teeme nii, et ta saaks elu lõpuni lausuda vaid sõnu “räpased olendid”,” sõnas keskmine lind.

Tuvid leidsid kolme peale, et see on hea mõte ning asusid oma tiibadega nii kõvasti plaksutama, et ajasid üles ka teised ümberkaudsed linnud.

“Mis juhtunud on?” imestasid teised

“See on meie saladus,” vastasid tuvid.

Niipea, kui neiu koju jõudis, jooksis ema talle vastu ning päris, kas tüdruk sai pärja.

“Räpased olendid!” vastas tütar.

Ema ahastas ja tegi suuri silmi: “Ära räägi minuga nii! Mida sa ometi mõtled?”

“Räpased olendid,” vastas tütar.

Ema sai aru, et tütre peale on laskunud suur kurjus ning suunas oma raevu kasutütrele: “Sina oled selle taga, ma tean seda!” Kuna tüdruku isa oli kodust ära, võttis kasuema kepi ning lõi tüdrukut väga kõvasti. Tüdruk läks nuttes magama. Ta oli õnnetu, sest kasuema ja -õde ei kohelnud teda niigi kunagi hästi. Kolm lindu tõid aga une pealt neiule pärja taas pähe, milles lilled kohe tärkasid ning linnud laulma hakkasid. Hommikul, olid ema-tütar raevust murdumas.

Ühel päeval läks läbi metsa kuningapoeg. Ta kuulis kuskilt kostumas linnulaulu, millesarnast polnud ta veel kunagi kuulnud. See kõlas nii armsalt ja kaunilt, justkui oli see muusika tema kõrvadele. Kuningapoeg jäi seisma, sidus oma hobuse puu külge ning silmas enda üllatuseks kaunist neidu, kes raius puid roosinuppudest pärg peas ning linnud seal vahel laulmas. Ta jälgis tüdrukut pikisilmi ning lõpuks võttis julguse kokku ning läks tema käest pärima: “Armas neiu, kes te olete ning kes kiinkis teile selle kauni pärja?”

Tüdruk vastas punastades “Ma elan sealsamas, mesaserval, ühes onnis. Pärg ilmus mu pähe lihtsalt niisama. Ma arvan, et selle taga on need kolm imelist lindu, keda ma ühel tormiööl toitsin ning aitasin.”

Printsile tegi selline vastus ainult rõõmu. Nähes ka neiu sisemist ilu, armus ta temasse ning palus ka koheselt tema kätt. Kuningas polnud oma pja valikuga sugugi rahul. Eks ta salamahti lootis, et prints armub ikkagi printsessi. Prints oli aga sünnist saati isepäine poiss, kes teadis täpselt mida ta soovib ega lasknud end kellelgi ümber veenda. Toimuski uhke pulmapidu.

Päev pärast pulma, saatis neiu oma isale hulgaliselt kingitusi ning sõnumi, kus sõnas milline õnn oli temale langenud. Loomulikult olid tüdruku kasuema ning -õde kaunis vihased ning kadedusest suisa rohelised. Nad jäid haigeks, suisa nõndaviisi, et pidid voodites lebama. Pikapeale hakkas neil aga parem, sest ema mõtles välja kurja kavala plaani, kuidas oma kasutütrele liiga teha ja kätte maksta.

Tema plaan oli lihtne. Naine pöördus ühe vana nõia poole, kel oli rohkem võimeid, kui ühelgi teisel nõial siin maamunal. Ta palus nõial luua maski, mis oleks tema kasutütre näoga. Kõik kukkus välja täpselt nii, nagu kasuemal plaanitud oli. Oma võlupeegli abil lõi nõid täpselt sellise maski, et pea võimatu oli vahet teha. Naine tänas teda, maksis talle hea kopika raha ning naases oma metsaonni. Mõne päeva pärast kuulis ta, et toimub suur jaht ning prints lahkub oma paleest juba varahommikul. See oli võimalus, mida ta ei saanud kasutamata jätta.

Printsess oli oma uues kodus kõige õnnelikum naine maa peal ning oli suutnud unustada kogu halva, mis tema kasuema ning -õde talle kunagi teinud oli. Ta kutsus nad sisse, kostitas hea ja paremaga ning kuhjas nad üle imeliste kingitustega. Viimaks viis nad ka veekogu äärde, kus kaljunuki küljes seisis lõbusõidulaev, mille prints oli talle kinkinud. Kasuema kasutas võimalust, lükkas tüdruku kaljunukilt alla ning printsess vajus hetkega sügavasse vette. Seejärel tõmbas kasuema oma tütrele ette maski, mille nõid talle valmistanud oli ning õlgadele printsessi sametmantli.

“Kui prints tuleb, pane oma peopesa vastu põske, justkui oleks sul valus. Ja vaata, et sa mitte midagi ei räägi! Ma lähen tagasi nõia juurde ja uurin, kas nende kohutavate lindude poolt pandud loitsu saab kuidagi maha võtta,” ütles ema oma tütrele.

Niipea, kui prints jõudis tagasi paleesse, nägi ta oma kallimat voodil lebamas ja valudes piinlemast. “Mu kalleim naine, mis ometi juhtunud on?” hüüdis hämmingus prints ning põlvitas tema kõrvale. Jultunud kasuõde lükkas printsi eemale ning näitas näpuga oma valudes põse poole.

“Räägi mulle, mis juhtus. Kas sul on valus? Kas ma saadan kellegi seda vaatama?” päris mures prints edasi, kuid tüdruk raputas aina pead. “Mu hing ei luba sind nõndaviisi jätta. Ma lähen kutsun doktori, kes tuleb määrib kasvõi palsamit.” Poolelt sõnalt tõusis prints püsti ning otsustas abi otsima minna.

Printsi lahkumine aga hirmutas kasuõde väga, sest ta teadis, et kui tulevad arstid, avastatakse tema pettus koheselt. Tal läks meelest nii talle peale pandud loits kui ema õpetussõnad mitte rääkida ning tüdruk haaras ootamatult printsi kuuest ning karjus: “Räpased olendid!”

Prints oli jahmunud naise sõnadest, kuid mõtles, et ju see valu on nõnda väljakannatamatu, et muudab tema abikaasa veidi tusaseks. Ta soovitas naisel magama jääda.

Öö oli palav ja õhk oli kuiv, prints ei saanud magada, tõusis üles ning läks lahtise akna jurude. Järsku silmas ta kuuvalgel kuju, millel oli peas tuttav pärg. Kuju tuli omadega merevahust, astus liivale ning sirutas käed palee poole. Prints mõtles, et see on nii tema abikaasa moodi ning otsustas vee äärde seda vaatama minna. Kui ta aga kohale jõudis, oli naine kadunud ning prints mõtles, kas ta silmad on teda petnud.

Järgmisel hommikul läks prints valudes naise tuppa. Lossipreilid ütlesid, et naine ei räägi sõnakestki, kuid sööb kõike, mida ette antakse. Prints oli hämmingus. Ta otsustas kutsuda õukonnaarstid, keda nähes oli kasuõde aga nii raevus, et unustas kõik ning kukkus karjuma: “Räpased olendid, räpased olendid!” Arstid solvusid ning läksid jalamaid tuldud teed tagasi. Prints soovitas saata naisel arstidele kiri, kus vabandab oma sõnade eest, kuid kasuõde keeldus sellest.

Õhtul, peale pikka ja väsitavat päeva, naaldus prints taas aknale ning jäi silmitsema mereäärt. Õrn tuul paitas ta nägu ning ta mõtles tolle varahommikuse hetke ja selle kuju peale, keda ta all veekogu ääres silmas. Kas ta tõesti oli teinud vea, kui abiellus alamklassi neiuga. Talle ei mahtunud pähe, et tüdruk, kes nende kohtumisel oli nii malbe, heasüdamlik ja rahulik võiks järsku olla muutunud selliseks ebaviisakaks ning kohutavaks naiseks. Üks oli aga kindel, kui naine oma käitumist ei muuda, siis lähevad nende teed lahku. Mõtteid mõlgutades märkas ta ühtäkki mere ääres taas sama kuju, keda oli näinud ka varahommikul. Naine, kes sarnanes väga tema abikaasaga, seisis jalad vees ning sirutas oma käed printsi poole.

“Oota mind! Oota mind! Oota mind!” hüüdis prints ning tõttas paleest välja. Kaldale jõudnud, polnud seal taas enam kedagi,

Järgmisel hommikul ootas printsi ees riiklik tseremoonia ning ta lahkus paleest oma naist nägemata. Salamisi lootis ta, et ehk on naisel juba parem ning ta on end kokku võtnud. Prints arvas, et kui ta oma abikaasa tolle isa juurde tagasi saadab, siis ehk ongi hea, kui nad vahepeal ei kohtu.

Õhtul, kui prints töökohustustelt paleesse naasis, mõtles ta kohe, et jääb rannaliivale öist kuju ootama. Ta peitis end ühe suure kivi taha. Vaevalt jõudis ta kivi taha minna, kui oligi naise kuju taas kohal. Prints haaras kujul käest ning sõnas: “Sa oled minu naine, ma ei lase sinust kunagi enam lahti!” Kui prints oli jõudnud need sõnad öelda, muutus kuju jäneseks, kelle käpast ta kinni hoidis. Seejärel muutus jänes omakorda kalaks, kala linnuks ning lind vingerdavaks maoks. Prints kohkus sedavõrd, et võttis mõõga ning raius maol pea otsast ära. Ta ei uskunud oma silmi – tema abikaasa seisis järsku tema ees.

Järgmisel hommikul saabus paleesse kuri kasuema, kes oli just naasnud nõia juurest, kaasas loitsu murdev salv. Salv pidi töötama ainult juhul, kui printsi õige abikaasa on päriselt uppunud, siis tuleb salvi panna kasuõe keelele ning see murrab needuse. Võõrasema oli kinnitanud nõiale, et nägi pealt, kuidas printsi abikaasa uppus.

“Ma sain selle!” hüüdis kasuema võidukalt, kui jõudis oma neetud tütre tuppa. Ta pani oma tütre keelele salvi ning päris: “Mis sa kostad?”

“Räpased olendid!” vastas aga tütar ning ema sai aru, et kogu tema vaev oli asjata.

Sel samal hetkel sisenes paleesse prints oma tõelise abikaasaga, hella ja heasüdamliku naisega. “Te mõlemad väärite surma,” sõnas prints emale ning tema kasutütrele, “kuid mu abikaasa palus, et ma teid ellu jätaksin. Teid viiakse laevaga üksikule saarele, kus te elate kuni surmani!” Laev tehti valmis, ema ja tema kuri kasutütar viidi saarele.

Prints ja tema heasüdamlik naine elasid õnnelikult kuni oma elupäevade lõpuni koos ning oma rahvast valitsedes! Võlupärg muudkui naise juukseid ehtimas.